Viimastel aastatel on ELK tehtud karmid otsused reisijate õiguste valdkonnas mitmeid olulisi muutusi põhjustanud.


Veebruar 2004, määrus 261/2004 (Euroopa Komisjon)
Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon töötasid määruse välja selleks, et kehtestada lendude tühistamise ja reisijate lennust mahajätmise kriteeriume ja tingimusi puudutavad reeglid. Need puudutavad ka reisija õigusi olukorras, kus lennufirma ei suuda reisijale tagada kohta klassis, kuhu ta esialgu pileti broneeris. Õigusakt jõustus 2005. aasta veebruaris, aga selles ei viidata lendude hilinemisele.

Detsember 2008, Wallentin-Hermann versus Alitalia (Euroopa Liidu Kohus)
Selle juhtumi lahendamisel järeldas Euroopa Liidu Kohus (ELK), et lennuettevõtjad ei saa lennuki hoolduses tekkinud tehnilisi probleeme erakorraliste asjaoludena käsitleda, ning kaotas sellega seaduselünga, mille abil lennuettevõtjad sageli põhjendasid oma keeldumist tühistatud lennu eest hüvitist maksta.

November 2009, Sturgeon versus Condor Flugdienst GmbH (Euroopa Liidu Kohus)
Juhtumi lahendamisel otsustas ELK, et hüvitist tuleb kohaldada enam kui kolm tundi väldanud hilinemise korral. Otsuse vaidlustasid British Airways, Lufthansa ja easyJet, väites, et ELK muutis määrusega EÜ 261 paika pandud reegleid (milles ei olnud reguleeritud üle 3 tunni väldanud hilinemisi).
Oktoober 2012, liidetud kohtuasjad (a) Nelson versus Lufthansa ja (b)

Kuninganna/TUI Travel/IATA/British Airways/easyJet versus Lennuamet (Euroopa Liidu Kohus)
ELK kinnitas uuesti, et üle 3 tunni väldanud hilinemise korral on reisijatel õigus kooskõlas määrusega EÜ 261 hüvitist saada, v.a siis, kui on tegemist erakorraliste asjaoludega, mida lennuettevõtja ei saa kontrollida. Kohus otsustas ka, et nõue reisijatele üle kolme tunni väldanud hilinemise korral hüvitist maksta ei ole Montreali konventsiooniga vastuolus.
Hea uudis on, et selle kohtuotsuse muutmine on äärmiselt ebatõenäoline, kuna ELK suurkoja otsuste vastu ei saa apellatsioonikaebust esitata. Juhtumil oli väga oluline roll tarbijate ja lennuettevõtete vahelise olukorra selgemaks muutmisel. Lennuamet (LA) ja teised Euroopa ametiasutused pidid oma reisijaportaalid ajakohastama ning lisama sinna teabe reisijate õiguste kohta.

September 2013, Jeff ja Joyce Halsall versus Thomas Cook (Staffordshire, Ühendkuningriik)
LA andmetel oli see esimene juhtum, milles määrusele EÜ 261 tuginedes võit saadi. Halsallid kaebasid Thomas Cooki kohtusse selle eest, et viimane põhjendas hilinemist erakorraliste asjaoludega, kuigi hilinemise tegelikuks põhjuseks olid lennukiga seotud mehaanilised probleemid. Kohtunik lükkas Halsallide hagi tagasi, kuid pärast määrusest EÜ 261 teada saamist esitasid viimased apellatsioonkaebuse ning seljatasid kohtus oma vastase.

Veebruar 2013, Air France versus Heinz Gerke Folkerts (Euroopa Liidu Kohus)
Selle juhtumi lahendamisel otsustas ELK, et kui lend hilineb vähem kui 3 tundi, aga saabumine lõppsihtkohta hilineb selle tõttu rohkem kui 3 tundi, siis on reisijal õigus määruse EÜ 261 alusel hüvitist saada.
Folkerts pidi Bremenist Pariisi ja São Paulo kaudu Paraguaysse lendama. Tema Air France'i lend Bremenist Pariisi hilines 2,5 tundi. Folkerts jäi seetõttu maha lennust, millega ta oleks pidanud Pariisist edasi São Paulosse lendama. Kuigi Air France reserveeris talle koha hilisemale lennule samasse sihtkohta, tähendas algsest jätkulennust mahajäämine Folkertsi jaoks seda, et ta jõudis Paraguaysse 11 tundi hiljem, kui esialgu planeeritud.

Hüvitiste taotlemise aegumistähtaeg

Perioodi, mille jooksul võib lennu hilinemise, tühistamise või ülebroneerimise eest hüvitist taotleda, määravad ELi liikmesriigid oma seadustega.
See otsus põhineb 2012. aasta novembris tehtud lahendil, milles väideti, et EÜ määruse 261 artiklites 5 ja 7 kehtestatud hüvitismeetmed jäävad Varssavi ja Montreali konventsioonide rakendusalast välja. Teisisõnu, Varssavi konventsiooni artiklis 29 ja Montreali konventsiooni artiklis 35 sätestatud kaheaastane aegumistähtaeg ei kuulu kohaldamisele.