Veebruari lõpu madalhooajal sobis otselennuga ja veel 27 USD viisahinnaga Hurghada Desert Rose perepuhkuseks väga hästi.
Booking.comi 8,1/10 on kokkuvõttes adekvaatne – köökide lonkamise kompenseerivad muud küljed. Läänemaailma 5 tärniga muidugi tegu ei ole (v.a aed ja basseinid+baaride hulk), aga 4 saab anda küll ning hinna-kvaliteedi-emotsiooni suhe oli hea. Temperatuur päeval 23-25, õhtul 18-20. Ideaalne, sest ka konditsioneeri polnud vaja. Naised muidugi soovinuks soojemat.

Hotelli planeering (9/10) on üsna vinge – suur lilleaed ümber…. umbes kahekümne üldse mitte nii väikse maja. Kolm suurt basseini (üks neist küttega), eraldi liutorude park, ligi kümmekond baari, viis restorani, pizza- ja burgerikoht, lasteala ja lisaks oma tehislaguun, kus maailma lõpus on kohvik. Väravast laguuni lõppu on pea kilomeeter, nii et kui on viitsimist, saab hotellist lahkumata tervistavad 10 000 sammu päevas täis, aga enamik tube on siiski eespool. Öösel on kogu see ilu kenasti valgustatud ja vibe täitsa OK.

Sobivus peredele/lastele 8-9/10. Suur, ilus, turvaline ala. Soojas basseinis on 60 cm sügavune lasteosa, kus saavad kõik koos multi-kulti sulistada. Sellises sügavuses kõhuli mikrobikiinides proua mõjub burkiinis mamsli kõrval nagu elav Huntingtoni joon. Lamamistoolid ümber basseinide ja hea raamat aitavad puhkaja raskele tööle kaasa. Lapsed saavad teha lastenurgas ehk Kids Corneris käsitööd või joonistusi, õhtuti on neil ka oma disko. Mõlemat vedasid vene tüdrukud vastavas stiilis: Helljõu Masha/Dasha/Sasha/Pasha, aga sel hetkel oli see isegi tore. Omamoodi reality-show on sooja basseini juures toimuv keskpäevane animaatsija, mis vääriks eraldi dokumentaalfilmi – kuidas on võimalik kakskümmend inimest panna põlvini vees tunni jooksul täielikke jaburdusi tegema. Teiste basseinide juures oli rinne rahulik.

Toit. NLKP 27. kongressi toitlusprogrammi ja Savisaare talongide valguses olnuks kõik muidugi 10/10, aga AD 2017 on hinne siiski 5-8/10, sõltuvalt päevast ja restoranist. Mehhiko sai 8/10 (fajito-lihade ja maisisupi eest, samuti hea teenindus), Itaalia 5-7/10 (liha, viisakus ja kohvi päästsid), ehkki antud teemaga seal palju pistmist polnud - pitsa asemel said lapsed hatshapuri-laadse toote ning kliendi toetavad küsisõnad oregano?, salvei?, basiilik? jm tekitasid personalis vaid kerkivaid kulme ja õlakehitust.
Peasöögisaalis Palm, mis oli üsna rikkaliku buffet-valikuga, oli täitsa hea salatilaud ja head falafelid, omletiga saadi viipekeeles ja James Lasti vikerviiside saatel  hakkama. Koogid ja lihad ka OK, aga vahepeal tüütas veidi ära. Kirgastumine toimus neljapäevaõhtuse shwarmaga, mis oli väga hea. Muud soojad road jätsid seevastu üsna külmaks ja kõige kroon oli sushi, mille peale kõrval olnud jaapanlane hakkas solvatult naerma:“ It’s not a sushi, it’s just a wet rice“. Liibanoni restorani ei õnnestunudki väisata (kell 14 saad iga päeva Guest Relations nimelises kontooras lõuna- või õhtusöögi kuni kolm päeva ette bronnida. Kohal tasub olla veerand tundi enne). Kalarestoran…. nojah, jätame ta keskmise hinde hoidmise huvides hindamata. Kala ja pastaroad olidki asjad, mis üldiselt kehvad, lihad ja salatid aga üsna head.

Joogid. Mittealkohoolsed 6-9/10 (hea kohvi on Itaalia restorani peamine pluss sisekujunduse ja viisakuse kõrval), alkohoolsed 4-8/10. Kohaliku viinatööstuse toodang näikse voolavat ühest tünnist ja Egiptuse viskit, ning tequilat eristab peamiselt lisaainete maitse. Meenutas vägisi Gorba-aegset kivisöepiiritusest aetud Sibirskajat või 1992. a Royal piirituse - Mehukatti kombot. Seevastu dzhinn toonikuga, Rose baari Pina Colada ning mõned teised kokteilid olid kohati peaaegu täitsa head ja õlu samuti. Lisatasu eest saad kohati ka originaalnapse.

Teenindus 6-9/10
Kohatiste komistustega ja arusaamatustega, aga OK, kui ei eelda tipptaset. Baariteenindajatel lihtsalt puudub isiklik kokkupuude ehk alkoholikultuur ja kokteilisegamine käib Ins’allah. Enamik staffist räägib siiski piisavalt nii vene kui inglise keelt. Eripunktid retseptsioonile, kes lapse pagan-teab-kuhu jäetud kampsuni 10 minutiga üles leidis.

Toad 5-8/10
on avarad, puhtus OK, viimistluskvaliteet poliitkorrektselt öeldes „piirkonna standardile vastav“. Uksed kostavad läbi ja telekad on sajandivahetusest (õnneks viimasest), aga kuna sealt ka palju vaadata pole, siis oli selles osas kõik kenasti tasakaalus. Kõik lambid ka küll ei põlenud, aga noh, ega ei peagi ju…

Wifi 2/10
Jagati esimese basseini ja fuajee juures hommikul kuni ca 08.30ni, seejärel muutus see kaalukaubaks. Ühesõnaga hea koht igas mõttes enda väljalülitamiseks.

Muusika 6-8/10
Õhtused live’d ehk ja viiul, saks ning vokaal eri baarides täitsa hea. „Sanatoorium – see on baar, naised, muusika“, nagu sõnastas juba Endel Pärn ning terved mehed tahavad seda kõike ju saada. Kidramees oli aga omaarust nii kõva improvisaator, et suutis rikkuda ka lihtsaimad lood. Õnneks vaibus see kõik kella 22 paiku, siis jäi kestma Rose baari cappuccino ja svingi kuldajastu.

Hotelli turvalisus
Taas piirkonna stiilis – valvureid hulgi ja autod vaadatakse moepärast üle, aga sisulist kontrolli, nagu Iisraelis, ei toimu endiselt kusagil. Jaluta kasvõi kohvripommiga sisse ja metalli piiksumisele ka keegi ei reageeri. Basseinivalve samas korralik. Tubades seifid.

Klientuur
Venelasi enim, aga langenud rubla on neid kõikjal kordades vähendanud ja vastavalt ka kuraasi. Häirivaks ei muutunud. Lisaks britid, sakslased, eestlased, soomlased, lätlased, mõned leedukad, poolakad, ukrainlased ja nädalavahetuseks tulnud kohalikud. Isegi hiinlased oli kohal. Jama ja lausjoomist ei näinud.